Draiveri installimine Linuxisse lakkab olemast paljude kasutajate jaoks äärmiselt keeruline ja keeruline protsess. Alates hetkest, kui Linux muutub tõeliselt kasutajasõbralikuks, on süsteemis endas ja eriti draiverite installimisel palju muutunud. Selles artiklis räägitakse draiverite Linuxi installimise peamistest viisidest.
See on vajalik
Internet, Linux, draiveripakett
Juhised
Samm 1
Igal aastal muutub Linux üha populaarsemaks ja samal ajal muutub süsteem ise lihtsamaks, kasutajakesksemaks. See muidugi mõjutab draiverite installimise protsessi.
Kaasaegsetes Linuxi distributsioonides on see protsess juba automatiseeritud, s.t. draiverid installitakse kas "karbist välja" (kohe pärast installimist) või spetsiaalse rpm (punaste mütside perekonna süsteemid) või deb (debian) pakettide kaudu. Pealegi näevad mõned jaotused (eriti Ubuntu või Suse) ette draiverite allalaadimist ja installimist otse paketi juhtpaneelilt. Paketihaldur laadib vajalikud paketid automaatselt alla ja seejärel installib. Ainus probleem, mis siin tekkida võib, on sõltuvuspaketid, kuid ka selle probleemiga tegeleb paketihaldur. Vajalikud paketid saab alati võrgust alla laadida, peaaegu kõiki Linuxi draivereid levitatakse vabalt. Teine installimisvõimalus on pärit allikatest. Reeglina tarnitakse sellised draiverid arhiivivormingutes tar.bz, tar.bz2 või tar.gz. See on tavaline arhiiv, mis on alati tavapärase arhiivijaga lahti pakitud. Arhiiv sisaldab tavaliselt installijuhiseid (fail INSTALL).
2. samm
Mugavuse huvides võite kompileerimiseks minna pakendamata programmiga kataloogi.
Terminalis: cd path_to_directory_with_unpacked_program Näide:
CD install / vim2.5 /
3. samm
Järgmisena käivitatakse konfiguratsiooni utiliit, et määrata süsteemi konfiguratsioon ja järgnev install: sudo./configure
4. samm
Sellele järgneb otseselt programmi kompileerimine ja installimine.
Terminal: sudo make && sudo tee install sudo teeb kompileerimise ise sudo make install - install
&& on liitmisoperaator (kaks toimingut ühes).
