Kindlasti on teil olnud olukord, kus soovite mängu või filmi kopeerida, kuid see muutub võimatuks tänu sellele, et kettale on installitud kaitse. Sellest olukorrast on väljapääs, saate luua kettapildi, selle täpse koopia, mida mängitakse virtuaalsel kettaseadmel.
On olemas fraas "virtuaalne ketas", see pole täiesti õige. Plaadist koopia tegemiseks on vaja kahte elementi.
Esimene element on ketta pildifail. See sisaldab originaalkandjal (CD, DVD, HD-DVD, Blu-ray) oleva failisüsteemi, struktuuri ja andmesisu koopiat. See fail dubleerib algse andmekandja sektorite komplekti. Kettapildifaile on mitut tüüpi, olenevalt programmist, milles need on tehtud ja mille jaoks need on loodud: *. ISO - levinuim pildifaili laiendus; *. IMG, *. DMG; *. VCD (VirtualCD); *. NRG (Nero põletav ROM); *. MDS / *. MDF (DAEMON Tools, Alkohol 120%); *. PQI (DriveImage); *. DAA (PowerISO); *. VDF (FreeVDF, VDFCrypt); *. CCD / *. IMG / *. SUB (CloneCD).
Teine element on virtuaalne disketiseade. Sel juhul tähendab "virtuaalne" seda, et pole puhtalt füüsilist draivi, vaid on olemas programm, mis jäljendab selle toimimist operatsioonisüsteemi keskkonnas.
Õiguse huvides on "virtuaalse ketta" mõiste rakendatav töötamisel virtuaalsete masinatega, see tähendab programmidega, mis jäljendavad arvuti tehnilisi parameetreid ja võimaldavad teil programme ja opsüsteeme installida. Virtuaalne ketas on antud juhul fail, mis on virtuaalmasinas määratletud füüsilise kettana, mida kasutatakse teabe salvestamiseks. See võib olla kas kõvaketta pilt või optilise ketta või disketi pilt.
Kettapilte kasutatakse selliste suurte tarkvarapakettide levitamiseks nagu GNU / Linux ja tarkvara installimiseks sarnaselt konfigureeritud arvutitesse. Need failid on hädavajalikud andmete salvestamiseks, edastamiseks ja kasutamiseks ilma optilise andmekandjata. Pilte kasutatakse kõvaketaste andmete arhiivimiseks ja seetõttu saab neid arhiiviprogrammide abil avada ja käivitada.
